Selleks, et saaksid ennast tunda professionaalse viipekeeletõlgina, kes teeb oma tööd hästi, on oluline end tõlgina pidevalt arendada. Kui diplom või kutsestandard on käes, mis siis edasi? Kas sellest ühekordsest pingutusest endale kutse saada piisab ja pärast seda võib end n-ö lõdvaks lasta, sest sinu professionaalsus on juba tõestatud? Konverentsi ettekanded keskendusid just sellele, et kui keerukas ja kui vajalik on viipekeeletõlgil enda kvalifikatsiooni taset hoida ning oma töö kvaliteeti säilitada. Räägiti sellest kas ja kui palju ollakse nõus end pidevalt arendama ja kas selleks nähakse vajadust.
Viipekeeletõlgi töö sisu on niivõrd mitmekesine, et valdkondi, milles oma teadmisi ja oskusi täiendada, on palju. Dr. Maya de Wit, Hollandist, on alates 2016. aastast uurinud Euroopas pakutavaid viipekeeletõlkidele suunatud õppimisvõimalusi. Oma ettekandes tõi ta välja, et Euroopas on üle 70 viipekeeletõlkide koolitusprogrammi, mis erinevad nii sisu, kestuse kui ka taseme poolest. Seega, milline peaks olema kvalifitseeritud viipekeeletõlk, on kõigile ühtselt määratlemata ja erinevate osapoolte, nagu näiteks tõlkide ja klientide, vaatenurgad võivad erineda. Viipekeeletõlgid enamasti peavad kõige olulisemaks tõlketöö kvaliteeti, mis on kohati oma tööle pandud subjektiivne hinnang. Kvaliteeti ootavad ka kliendid, kuid nende poolt lisandub veel üks oluline nõue: et tõlk tunneks kurtide kogukonda. Lisaks on kurtidele oluline, et tõlk oleks piisavalt teadlik sellest konkreetsest valdkonnast, kuhu ta on olnud nõus tõlkima minema.
Konverentsi läbivaks lühendiks oli CPD – continuing professional development, mis eesti keeles võiks olla „täiendõpe“ või midagi, mis viitab pidevale erialasele arengule. Dc. Res. Yvonne Weddell ja Dr Rachel Mapson, Šotimaalt, tutvustasid magistriõppe veebikursust. Õpe on koostatud Queen Margaret Ülikoolis Šotimaal ja suunatud nii viipekeele- kui ka suulistele tõlkidele. Kursus keskendub nii töötavate tõlkide enesearengule kui ka praktikatele spetsiifilistes valdkondades. Kursus toimub täielikult veebis, mis võimaldab tõlkidel õppida osalise koormusega, töötades samal ajal. Õppetöö toimub inglise keeles, aga kõiki praktilisi ülesandeid saab lahendada endale sobivas keeles. Programmi eesmärk on arendada oskusi ja teadmisi, toetada tõlkide vaimset heaolu ja karjääri jätkusuutlikkust. Kursusega saab lähemalt tutvuda siit: https://www.qmu.ac.uk/study-here/postgraduate-study/2024/msc-advancing-practice-in-signed-spoken-language-interpreting/
Inspireerituna eelmise aasta efsli konverentsil tehtud Jemina Napieri ettekandest, tegid ka viipekeeletõlgid Dr. Aleksandra Kalata-Zawłocka ja Kamila Skalska ülevaate sellest, missugune on Poola viipekeeletõlkide ja tõlkijate keskmine profiil. Kokku osales nende küsitluses 236 inimest. Kaardistati nende demograafiline profiil, keeleline ja kultuuriline taust, haridus ja kvalifikatsioon, professionaalne staatus, töömeetodid ja rahaline olukord. Uuringu tulemustes analüüsiti, kuidas tehakse ettevalmistust ja missugused on pideva professionaalse arengu võimalused, samuti koostöö teiste tõlkidega. Selgus, et põhjusteks, miks täiendõppes ei osaleta, on näiteks piisava rahastuse puudumine, koolituse teema vastu huvi puudumine või lihtsalt ei soovita/ei nähta selleks vajadust. Vastanud tõid ka välja, et ei mõisteta, kuidas on võimalik töö kõrvalt üldse veel aega õppimiseks leida. Selgus, et need, kes töötavad tõlgina poole kohaga (nii nagu enamik vastajatest), soovivad rohkem täiendkoolitusi kui need, kes töötavad täiskoormusel. Lisaks selgus, et nooremad tõlgid on agaramad ja soovivad leida võimalusi enesetäiendamiseks, kuid staažikamad tõlgid ei näe enam vajadust juurde õppida. Üks põhjustest on see, et nad on kas ise koolitajad või enamus koolitajaid on neile nii tuttavad, et tõlkimisalaseid uusi teemasid, mis tekitaksid „vau“ elamust, enam ei leidu.
Itaalia postiteenuse firma pani müüki viipekeeletõlkide ja viipekeelte päeva auks sellise postmargi nagu pildilt näha.
Pideva enesetäiendamise olulisust rõhutasid ka Prof. J. Napier ja Prof. A. Young oma Ühendkuningriikides läbi viidud uuringus, mis käsitleb viipekeeletõlkide tööd psüühilise häirega inimestega, kes on sunniviisiliselt paigutatud vaimse tervise asutusse või kes juba pikemalt asutuses viibib. Selline töö nõuab tõlgilt spetsiifilisi teadmisi nii seadustest kui ka psühholoogiast ning arstidele seatud kohustustest. Sellepärast ongi väga oluline kõigi osapoolte usalduslik koostöö. Viipekeeletõlk peab teadma, et tema sõnadel on jõud isegi siis, kui arstide küsimused tunduvad imelikult sõnastatud või muul moel veidrad. Uuringu tulemused näitasid, et kuigi meditsiinitöötajad ei olnud alati valmis enda töö „saladusi“ jagama, siis kui nad seda siiski tegid, muutis see kõigi töö palju lihtsamaks ning osapooltele arusaadavamaks.
Rääkides vaimsest tervisest, siis Omoyele Davey, Sarah Bown ja Dc. Res. Mike Ballinger, Inglismaalt, küsitlesid viipekeeletõlke, et teada saada, miks ei soovita enam töötada viipekeeletõlgina ning kuidas saaks tõlke tagasi erialasele tööle. Tõlgi töö on seotud suure vaimse ja emotsionaalse koormusega ja oht läbipõlemisele võib olla suur. Tõlgid peavad igapäevaselt toime tulema väljakutsetega, mis nõuavad pidevat reflektiivset mõtlemist ja võimet kohaneda uute olukordadega. Ettekanne rõhutas professionaalse supervisiooni tähtsust, pakkudes tõlkidele toetavat keskkonda, kus nad saavad reflekteerida oma kogemusi ja leida viise, kuidas säilitada professionaalne heaolu ja jätkusuutlik karjäär.
Iirimaalt pärit dr. Isabelle Heyerick, kes praegu töötab Belgias, küsitles 217 viipekeeletõlki Belgias, Fliandria piirkonnas. Ta soovis teada saada, miks soovitakse jääda viipekeeletõlgiks ja miks mitte. Tema fookus oli küsimusel, kas viipekeeletõlgi amet on jätkusuutlik.
Uurimuse tulemustes toodi välja põhjused, miks viipekeeletõlgid enam samal erialal töötada ei soovi:
- „Valin parem uue karjääri teises valdkonnas“
- „Perekondlikud põhjused“
- „Ei suuda hoida era- ja tööelu lahus“
- „Minu ootused tööle ei vasta tegelikkusele“
- „Liiga madal palk“
- „Ebastabiilne sissetulek“
- „Töötan pidevalt üksi ja kohtun kolleegidega vähe“
- „Kurtide kogukond ei võta mind omaks või ootavad minult midagi enamat“
- „Puuduvad erinevad tööga kaasnevad boonused/hüved“
- „Ebapiisavalt tööülesanded“
Uuringus saadud tulemused, miks tõlgid teevad vahepeal muud tööd ja siis naasevad viipekeeletõlgiks olid aga järgmised:
- „Sellepärast, et armastan tõlgina töötada“
- „Sellepärast, et töö on meeldivalt mitmekesine“
- „Töö tulemus pakub rahuldust“
- „Töögraafiku koostamisel on vabad käed, saan töötada endale meelepärasel ajal“
- „Paindlik töö“
- „Sellepärast, et ma lihtsalt tunnen, et olen oma kutselt viipekeeletõlk“
- „Tööga kaasneb pidev teadmiste omandamine ja arenemine“
- „Sellepärast, et olen selles hea“
- „Tunnustus/tänulikkus kurtide kogukonna poolt“
- „Saan kergesti hoida enda era- ja tööelu tasakaalus“
Viipekeeletõlgi eriala jätkusuutlikkust aitab kaitsta ka see, kui tõlgid hoolitsevad enda vaimse tervise eest. Vaimset tervist mõjutab ka see, kuidas tõlk erinevates olukordades vastavalt enda iseloomujoontele reageerib. Tõlke võrreldi omavahel viie isiksusejoone järgi: avatus kogemustele, meelekindlus/kohusetunne, ekstravertsus, koostöövalmidus ja neurootilisus. Vastanud võisid valida endale mitu iseloomujoont korraga. 217 Belgia tõlgi seast arvasid enamus (74%), et neis on olemas koostöövalmiduse joon. 54% tõlkidest pidasid end kohusetundlikuks, kuid samas ka väga paindlikuks. 53% vastanuist ütles, et väärtustavad omadust olla avatud. Avatust kogemusele iseloomustavad teadmistejanu, loovus, uudsuse ja vaheldusrikkuse eelistus. Kuid oli ka neid (46%), kes tundsid, et nad on tugevalt neurootilised ehk neil on kalduvus kogeda negatiivseid emotsioone nagu viha, ärevus ja depressioon.
Alustavad või alles õppivad viipekeeletõlgid on enamasti agaramad osalema kurtide üritustel. Kvalifikatsiooni omandamine hõlmab sageli osalemist erinevatel kurtide üritustel, suhtlemist kurtide klubidega ja isegi sõprussuhete loomist kurtide kogukonnas. Kuid pärast kutsetunnistuse omandamist võib kontakt kurtidega väljaspool tööaega väheneda. Kuidas selline olukord edaspidi tõlke, kurte ja tõlkekvaliteeti võib mõjutada? Kuidas saab kontakti vähenemisel säilitada sidet kurtide kogukonnaga, mis on üks oluline aspekt viipekeeletõlgi töös? Sellest kõigest rääkisid oma ettekandes Helen Foulkes ja Mark Berry, Walesist. Nad rääkisid sellest, kuidas kuuljad viipekeeletõlgid on võrreldes kurtidega võimupositsioonil ning kuidas nad saaksid oma positsiooni n-ö eetiliselt navigeerida. Oluline on julgustada tõlke pidevalt arendama oma kompetentsi seoses kurtide kultuuri mõistmisega. Tõlkidel on omad privileegid, kuid samal ajal peaks aktiivselt püüdma mõista ja austada erinevaid perspektiive kurtide kogukonnas.
Mõningad näited kuuljate privileegist (kokku toodi välja 40 punkti). Kuuljate jaoks on…:
- erinevad üritused ligipääsetavad (tagatud kommunikatsioon, kõik räägivad sama keelt);
- nende enamuskultuuri eripärad rohkematele inimestele teada;
- kergem rääkida vaid enda eest, tundmata sealjuures survet esindada kõiki kuuljaid. Nii nagu sageli kurtidelt eeldatakse.
Kokkuvõtteks võib öelda, et pidev enesetäiendamine ja juurde õppimine aitab erinevates olukordades paremini toime tulla ning seeläbi on paremini hoitud ka vaimne tervis. Ülikooli või mõne muu hariduse käigus omandatud teooria ja tegelik tõlkekogemus ehk praktika saavad üksteist täiendada. Mida tervema ja tugevamana ennast nii vaimselt kui ka füüsiliselt tunned, seda kauem jaksad ka enda ametikohal töötada.
Järgmine efsli 2025 konverents toimub Portugalis, Lissabonis. Vaata tutvustavat videot siit: https://www.facebook.com/share/GDZE6AfEw4j3FYUm/
Torinos saab külastada kuulsaid filmi- ja Egituse muusemi ning süüa head ja paremat.
