Efsli konverents „Rights. Right?“ Thessalonikis
„The time is always right to do right“ – M. L. King. Just sellise tsitaadiga avati selleaastane efsli konverents „Rights. Right?“, et hakata arutlema erinevatel põnevatel teemadel, mille eesmärgiks mõtiskleda küsimuse üle, mis on 21. sajandil viipekeeletõlgi õigused, kuna maailm ning seeläbi ka tõlkemaastik on väga palju ajas muutunud. Konverents toimus 16.-17. septembril 2023, Kreekas, Thessaloniki linnas.
Hotell, kus konverents toimus
Konverentsil osalejate meened
Esimesel konverentsipäeval kõlas mõte, et viipekeeletõlgid on professionaalsed otsuste vastu võtjad. Meie otsused ei pruugi alati põhineda sellel, milline tulemus oleks kõige korrektsem ja täpsem, vaid tihtipeale teeme otsuseid selle põhjal, et (tõlke)situatsioon sujuks kõige loomulikumal teel. Paratamatult on selles vaates tõlgi käes võim ning mitmes ettekandes tsiteeriti seetõttu kuulsat „Spiderman”-i filmist pärit repliiki: „With great power comes great responsibility“. Küll aga rõhutati, et üks kõige olulisem osa tõlgi töö juures on oma töö analüüsimine ja reflekteerimine. Eriti kasulik on seda teha kolleegiga kahekesi või lausa grupivestlusena, sest enim aitab isikliku arengu jaoks kaasa see, kui öeldakse verbaalselt kõik enda mõtetest välja. Enamik tõlke aga kardab seda teha, sest sees on pidev hirm olla hukka mõistetud nii klientide kui ka kolleegide poolt. Tavaliselt ollakse suurimaks hukkamõistjaks aga iseenda vastu. Sel hetkel on oluline endale meelde tuletada, et me kõik oleme ühel või teisel moel omandanud viipekeeletõlgi professiooni, seega meie oskuseid on hinnatud: meid on juba „hukka mõistetud“, kui oleme teinud eksameid ja kõik töötavad tõlgid on ju eksami edukalt sooritanud!
David Wolfenden (UK): “Sa oled suurepärane! Ja sa teed rasket tööd!”
David Wolfenden (UK): “On kurte, kes ei mõista. Nad tahavad lihtsalt head teenust.”
David Wolfenden (UK): “On kuuljaid, kes ei mõista. Nad tahavad lihtsalt, et oleksid alati täpne.”
David Wolfenden (UK): “Olenemata sellest, kas meie otsused on õiged või valed, oluline on mõista, mis juhtus ja miks nii läks. Professionaalne areng.”
Reflektsiooni puhul on oluline, et teine pool, kellele tõlk oma kogemusest räägib, ei ole ekspert, vaid kuulaja, kes eelkõige kuulab ainult ära ega hakka ka kohe nõu andma või oma arvamust avaldama. Kollektiivis peab olema usaldus ja konfidentsiaalsus. Kui keskkond on turvaline, julgetakse olla ka ausad. Ei tohi unustada, et tõlgid töötavad siiski oma parimate oskuste kohaselt ja hoolivad oma tööst, seega: kriitika võib tulla tõlgi teatud otsuste üle, mis on tehtud emotsioonide põhjal, kuid mitte baasteadmiste ja -oskuste kohta, mis on meil kõigil olemas. Reflektsiooni tuleks teha soovitatavalt kord kvartalis ja võtta selle jaoks üks päev. Tõlkidel peaks olema vähemalt neli kohtumist aasta jooksul, kus jagada oma tundeid, muresid, oma igapäevast reaalsust ilma hukkamõistuta, klatšita, konfidentsiaalselt, nii, et on võimalik omavahel samastuda ning tunda toetust kolleegidelt.
David Wolfenden (UK): “efsli on turvaline koht. Ära ole Karen*.”
*Nime “Karen” kasutatakse slängisõnana viitamaks kellelegi, kes arvab, et ta on teistest parem (tavaliselt mõeldakse valget keskealist naist), kes nõuab taga oma priviligeeritust ning on sealjuures ülbe ja ebaviisakas.
Konverentsil saime kuulda ülevaateid näiteks Jaapani, Taani, Inglismaa, USA ja ka paljude teiste riikide olukorrast viipekeeletõlkemaastikul. Taani näitel toodi välja uurimusest kogutud mõtted, kus kurdid väitsid, et neile meeldis aeg, kui tõlgid olid rohkem kurtide kogukonnaga seotud, sest nad tunnetasid, et siis olid tõlgid professionaalsemad, kuna suutsid tõlkida ladusalt kõike, mida viibeldi, vastuseisuks sellele, et praegusel ajal õpingutelt tulevad tõlgid peavad tihti kurti katkestama, et midagi üle täpsustada või üle küsida, kuid see “rikub hetke ja meeleolu”, kui kurt peab näiteks nalja tõlgi pärast uuesti viiplema. Lisaks tunnevad kurdid, et nad kohandavad tõlgi jaoks pidevalt oma viiplemist. Õpingute kohta arvati, et 2 aastat ei ole piisav õppeaeg viipekeeletõlgiks saamiseks ning ülikooliteadmised, näiteks eetikast, on liiga robotlikult paika pandud ega sobi reaalsesse ellu, sest tõlgid ei oska neid teadmisi paindlikult praktikas kasutada.
Inglismaa on oma mitmekülgse viipekeeletõlkide pagasiga eeskujuks kõikidele teistele Euroopa riikidele. Nimelt said nad efsli-l särada sellega, et toodi välja statistika Inglismaal aktiivselt töötavatest viipekeeletõlkidest, kelle hulgas on nii eri rassidest tõlke, LGBT identiteediga tõlke ja kurte tõlke, kes on kõik tõeliselt oma ala professionaalid. Nemad on oma olukorraga praegu igatahes väga rahul ja kutsusid teisigi üles nende käest julgelt nõu ning abi küsima, kui seda vaja peaks minema.
Poolas on aga olukord nukram. Endiselt on laialdaselt levinud arvamus, et viipekeeletõlk on nagu sotsiaaltöötaja. Keegi ei tea, kui palju viipekeeletõlke Poolas reaalselt on, sest praktiliselt igaüks, kes soovib, saab end ministeeriumis tõlgiks registreerida. Seega, on välja toodud andmed, et viipekeeletõlke on 588, kuid reaalselt töötavaid eksperte võib olla hoopis 29. Poola viipekeele tõlgiks saab õppida Varssavi Ülikoolis 3 aastat bakalaureuse tasemel ning 2 aastat magistris (poola viipekeele keeleteaduse erialal), kuid lõpetajate hulgast ei jõua enamik neist siiski tööturule. Ülikooli õppekavad on seega ettekande tegijate (Aleksandra Kalata-Zawlocka, Michal Koziol) arust halvasti struktureeritud ning väga piiratud võimalustega, mis ei soodusta õppekava lõpetajate tööturule jõudmist. Viipekeele õppimise osas on väheseid kursuseid, kus õpetatakse poola viipekeelt kuni B2 tasemeni, kuid see pole ilmselgelt piisav keeletase, et selle põhjalt lõpuks tõlgiks hakata. Kurtidel on võimalik hariduse omandamiseks taotleda rahastust tõlketeenuse jaoks, kuid vaid üksikud saavad seda. Ülikooli tagatakse üks tõlk, kes peab tõlkima ilma pausideta terve päeva. Paljud tööturul olevad viipekeeletõlgid on 100%-liselt läinud üle kaugtööle, mis tähendab seda, et kui kurt vajab tõlki füüsiliselt kohapeale, jääb ta tõlgi leidmisega hätta, sest keegi pole saadaval. Toodi ka välja, et Poolas ei ole tõlkemaastikul viipekeeletõlkide vahel head koostööd.
See illustratsioon kõnetab ilmselt kõiki viipekeeletõlke… (“Enne tööd vs pärast tööd”)
Üllataval kombel toodi ka Jaapani näitel välja meilegi tuttavaid muresid: kurdid ei suuda tõlketeenuse eest maksta ning seetõttu ei saa tõusta ka tõlkide palgad; ühiskonnas vaadatakse viipekeeletõlke kui kõige tegijaid ja vabatahtlikke abistajaid; viipekeeletõlkide järelkasvu pole peale tulemas, sest puudub õige süsteemiga õpe ning seetõttu ei saa juurde tulla ka kutselisi viipekeeletõlke, kes hoiaksid ning tõstaksid professiooni taset.
Järgmine oluline teema oli kurtide tõlkide diskrimineerimine. Selle kohta pidas ettekande Naomi Sheneman (USA), kes tutvustas küsitluse tulemusi, millele oli vastanud 42 kurti viipekeeletõlki Ameerikast, Kanadast, Euroopast ja Mehhikost. Tulemustest selgus, et kurdid tõlgid, kellest enamusel oli ka üle 10 aasta töökogemust, tundsid, et neid diskrimineeritakse kuuljate viipekeeletõlkide poolt. Kõige hullemad olukorrad väljatoodust olid need hetked, kus kuulja tõlk läheb kliendile ütlema, et “kas sa oled ikka kindel, et sul kurti tõlki vaja on?”. Põhisõnum, mida sooviti rõhutada oli see, et juba üks diskrimineerimisjuhus on liiga palju. Tuleb liikuda selles suunas, et ükski viipekeeletõlk ei oleks oma kolleegide poolt kõrvale jäetud või diskrimineeritud. Soovitus olukorra parandamiseks oli üleskutse viia läbi rohkem uuringuid, kus küsida, mis põhjustel ei kaasata kas üldse või aktiivsemalt kurte viipekeeletõlke. Nende tulemuste põhjal saaks hakata ellu viima muutusi, et oma kolleege rohkem väärtustada ning mitte kedagi kõrvale jätta.
Näited olukordadest, kus kurte tõlke on oma kuuljate kolleegide poolt diskrimineeritud
Kuna mitmel pool on jätkuvalt levinud arvamus viipekeeletõlgist kui sotsiaaltöötajast, võeti ka see teema täpsemalt käsile, et miks see nii siis ikkagi on? Ilmekalt toodi välja paralleel meie töö ning autode vahel: auto – see on keele ja tõlkimise pool ning auto rattad jäävad hoolitsevaks elemendiks tõlgi rollis. Ratasteta ei saa aga punktist A punkti B minna, seega tuleb arvestada, et viipekeeltõlk ei saa nii rangelt tõmmata piiri ning peab olema vastavalt olukorrale paindlik (sign language interpreting is a linguistic profession with caring attributes). Näiteks, kui tõlkida kurdile, et tal on opereerimatu pahaloomuline vähk, siis on inimlik, kui hoida ühe käega temast lohutavalt kinni ning teise käega tõlkida. Sellised mõtted tulid Inglismaa tõlkide poolt.
Kultuuritõlke valdkonnast toodi välja see, kui oluline on tegelikult viipekeeletõlkidel õppida kasutama mikrofoni – kuidas oma häält kasutan, mis tempos räägin, kuidas mikrofoni hoian jne. Selle kõrval on oluline roll ka teistel avaliku esinemise nüanssidel: kuidas oma keha hoian, kuidas seisan, et see toetaks kõnelemisel mu hingamist jms.
Viipevara uuendamise teemal keskenduti kahele nüansile: poliitiliselt korrektsete viibete loomine ning neologismid. Visati õhku küsimused, kuidas näiteks viibelda juut, nii et see kellelegi solvav ei oleks või kas teatud viibete osas tuleks vahet teha, kas seda öeldakse mehele või naisele (nt kas viibe bitch viibeldakse ASL-i põhiselt lõual või laubal). Kurdid lingvistid võiksid hakata looma uusi poliitiliselt korrektseid viipeid, mida seejärel levitada meedias, televisioonis ning sõnaraamatute näol, et need reaalselt kasutusse läheksid. Kui mõni viibe ei ole viisakas, saab seda veidi pehmendada, viibeldes see neutraalse miimika ning kehahoiuga. Teine võimalus, kuidas leida poliitilisemalt korrektsemaid viipeid oma viipekeelde, on laenata neid teistest viipekeeltest või luua need põhinedes suulise keele žestidele. Tõlgid peavad aga vastutama selle eest, et nad kedagi oma viipekasutusega ei solvaks.
Meie konverentsil käigu toetajad
Neologismide osas arvati, et kuna neid läheb enim vaja just ülikooliõpingutes spetsiifilistel erialadel, võiks olla ka kuuljad tõlgid need, kes pakuvad välja uusi viipeid, et nad saaksid tõlkida ökonoomsemalt. Uute viibete loomise juures on oluline roll muidugi kurtidega koostööl, kuid ei tohi unustada, et kuuljad viipekeeletõlgid on samuti oma ala professionaalid, kes arvestavad viibete välja mõtlemisel eetiliste ja kultuuriliste nüanssidega. Uued viiped peavad olema lihtsad ning arusaadavad. Neologismid aitavad kaasa keele arengule, mis on omakorda kasulik kogu viipekeelsele kogukonnale.
Üks ettekanne oli Ameerikast tulnud Valge Maja tõlgi poolt, kus ta tutvustas olukorda, kuidas praegu sealne kord toimib: püsivalt töötab presidendi juures üks kuulja ning üks kurt viipekeeletõlk, kes peavad 24/7 olema valmis tõlkima minema, kasvõi kell 3 öösel. Seni ei ole aga viipekeeletõlke võetud kaasa, kui president sõidab nt Euroopasse. See aga võib veel lähitulevikus muutuda. Huvitav oli kuulda taustalugu praeguse presidendi viipemärgist. Nimelt on kurtide poolt välja pakutud Bidenile erinevaid viipenimesid, millest üks läks kohapeal enim ringlusesse, kuid mis sai kriitikat sellepärast, et see nägi välja nagu ühes USA osariigis kasutusel olev gängi viibe. Sellest tekkisid ka jutud, et kes teab, millega Biden oma nooruspõlves tegeles ning ehk on see viibe õigustatud. Kuna see pole aga poliitiliselt korrektne, kasutavad Ameerika tõlgid siiani pigem Bideni nime sõrmendamist.
Kõnelemas käisid ka viipekeeletõlkidele suunatud joogaõpetajad, kes rõhutasid jooga olulist oma vaimse ja füüsilise tervise hoidmisel.
“Tõstke käsi, kes on kogenud viipekeeletõlkimise ajal või pärast tõlkimist kehalisi pingeid või valusid”
“Miks on enese eest hoolitsemine viipekeeletõlkide puhul nii oluline?”
Soovitatud kirjandus vaimse ja füüsilise tervise hoidmise kohta
Lõpetuseks veel nii palju, et kogu konverentsi jooksul said tõlgid panna üles enda jaoks kõige olulisemaid õiguseid, kus toodi välja näiteks “õigus öelda ei”, “õigus saada hästi tehtud töö eest tunnustatud”, “õigus eksida”, “õigus privaatsusele”, “õigus kasutada suhtlemisel oma eelistatud keelt”, “õigus õiglasele palgale” jms.
Viipekeeletõlkide enda poolt kirjutatud seisukohad oma õiguste kohta (“Jaga siin meiega sinu jaoks kõige olulisemat õigust”)
Jagati informatsiooni ka järgmisel aastal algava magistriprogrammi kohta EUMASLI 5, mille õpingud kestavad perioodil 2024-2027 ning kuhu kandideerimine algab veebruaris 2024. Lisainfo tuleb peagi aadressile https://www.eumasli.eu/application/
Info magistriprogrammi EUMASLI 5 kohta
Järgmine efsli konverents “Qualified. What next?” toimub 13.-15. septembril 2024 Turin’is (Torinos), Itaalias. Lisainfo: https://fb.watch/nC4YEgjMe3/
Seekordsed Eesti esindajad efsli konverentsil: Keiti ja Mari-Liis
